PÅ NORSK:
(Muitaleaddji: John E. Utsi)
Das lea gullon, ahte son lea atnán dakkár noaidegoansttaid, maid eai jur riekta olbmot dieđe, muhto dan gal dihtet olus, ahte son lea goddán ollu olbmuid, muhto in dieđe jur vissásit, movt dat lea álgu dan ásejis ja manne dat lea dan dahkan, muhto dat goit dihtto, ahte dat lea goddinvašši olbmuide dan olbmoš, gii dahká olmmošgoddingoansttaid dahje atná.
Ja vuohččan lea gullon, ahte son lea váldán boares jámetbáikkis dahje girkogárddis muolddu dahje sáddo, ja dat lea de gullon, ahte dat lea dakkár, ahte galgá juohke guovtte jagi sisa manjemustá goddit olbmo. Ja de gal lea gullon, ahte son lea goddán dávjá olbmuid.
Ja oktii dáhpáhuvai, go ledje sámit orrume siiddain, nu go sámit lávejit, ja de mánát gullet ovtta geađgegaskkas, go civká, ja de muitaledje vuoras olbmuide; ja dat manne ja ohce ja gávdne, go leai unna láseža siste dego ealli, ja okta rabastii, okta nieida. De bođii hádja, hádja lei hui bahča, goase goddá, muhto go jugahedje dakkár garra dálkasiid, de beasai dearvvašin. Ja de dahke stuora dola olggos, mas bolde dan láse, ja go lei buollime, dat spohkii dolas ja gullui vaikko mii. Ja dieid lean mon gullan jur dein, geat leat ieža deid dahkan, gávdnan ja boaldán. Ja lei oppa guhká ovdal go fas álggii gullogoahtit dat olmmošjápmin.
Ja dat lea oktii oidnon dahje gávdnon, go ovtta jámehis lei njálmmis váldime váigačázi lásii. Ja dan rájis lea ožžojuvvon diehtu, ahte váigačáziin son goddá. Ii son dárbbaš iežá go goaikalii dan láses sohkarbinná nala, de lei válmmas; jos de olmmoš dan sohkkara borrá gáfiin, de gal jápmá. Ja dat lei hui árvvas; son attii gáfe olbmuide, go bohte goahtái. Ja in dal muitte namalassii olbmuid, geaid dat lea goddán, muhto dan mon muittán, ahte guokte boatnji son lea alddis sorbmen ja ovtta bártni. Ja manjit boatnji son gottii nu fasttit, ahte čalbmi buljihii olggos jámidettiin.
Muhto leat soapmásat beassan heggii, go leat soaitán dakkárat dasa, mat vuovssadahttet, ja de beassá, go dakkaviđe vuovssada. Mon lean humahallan dan olbmo, gii lea Girsttes gáfe juhkan, ja de šattai hui garra vihki; ja de lei okta dakkár, gii leai veaháš diehtti sápmi, ja de dagai dálkasa, ja de dat vuovssadii, ja de son beasai dan vigis. Ja de mon ledjen gullan olbmuid čađa, ja de mon jerren hui čielgasit, ja de lea gal duohta, ja son lea álo sámiid mielde. Ja okta nieida sus lea, ja dasa son lea oahpahan seamma goansttaid, olbmot doivot. Ja okta bárdni sus lea vel eallime, ja geafi ja boaris ja fasti son lea dál; ja dat bárdni, mii sus dál eallá, ii son duostta orrut etniinis ovtta siiddas; son ballá, ahte son oažžu maid seamma dálkasiid eatnistis go áhčči ja viellja ja ollu iežá olbmot, maid jáhkket olbmot, ahte su sivas son lea jápmán. Ja dál in dieđe, vel go son eallá vai ii.