Bergljot "Tullik" Ystehede-Eriksen og Bjørg Hansen med to valper
Foto: PRIVAT

Liegga latnja galbma máilmmis

Soađi geažil, billašuvvan viesuid gaskkas, bohciidii erenoamáš ustitvuohta guovtti oahpaheaddji ja sudno ohppiid gaskka.

Astrid Jonskareng lea coggalan gávtti, go dál lea erenoamáš beaivi.

Son vásihii olu váivvi skuvllas, muhto su guokte vuosttaš oahpaheaddji leigga áibbas earáláganat ohppiid guovdu.

Dál beassá son fas oaidnit sudno.

Astrid Jonskareng ser seg i speilet

NRK lea buktán govvaalbuma man dat guokte oahpaheaddji ráhkadeigga dalle go oruiga Kárášjogas.

Astrid ii leat ovdal oaidnán dáid govaid.

Astrid Jonskareng ser på en rød bok og ler

Son lea váldán govvaalbuma mielde dohko gos skuvla lei dalle.

Báktemohkkenjárga, oarjjabealde Kárášjoga.

Astrid Jonskareng på veien foran en gård

Dáppe háliida son juogadit vásáhusa dološ ustibiin.

En hånd kledd i rød kofte holder en rød bok

Fridtjof Berglund lea moadde jagi boarráseabbo go Astrid.

Su áhčči mearridii ahte uhca visttaš sin buollán dálu guoras galggai geavahuvvot skuvlan go soahti nogai.

Dál orru Fridtjof seamma sajis ođđaset viesus.

Fridtjof Berglund vinker på trappa til huset sitt

Káffe lea fargga gárvvis, ja son vuorddaša iluin.

Varmt vann renner fra en kanne ned i en kaffeekopp med blå blomster

– Mii leimmet gullan ahte galget boahtit guokte skuvlarivgu Romssas, ja mii nu imaštalaimet! Makkárat son diekkár romsalaččat leat oaidnit?

Dan muitiba goappašagat Astridiin go rabesteaba govvaalbuma.

Fridtjof Berglund smiler til kameraet

– Duo soai leaba! Duo lea Bjørg ja duo fas Tullik!

Fridtjof peker ned i boka, Astrid ser og smiler.

– Vuoi, man šiega ja gierdavaš olbmot! Dan soai ferteba leamaš!

Et svart-hvitt bilde av to kvinner i kofter sees over skulderen til Fridtjof

Juo, soai dáidiba leamaš gierdavaš olbmot. Leat máŋga ákka dan jáhkkit.

Muhto lei olu eará nai.

Tullik Ystehede- Eriksen og Bjørg Hansen sitter på en trapp, en av dem har en valp på fanget.

Bjørg Hansen ja Bergljot «Tullik» Ystehede-Eriksen leigga duostilat ja movttegat.

Soai oaččuiga áigái hui ollu, ja sudnos lei stuora eallinmokta.

Sudno bargovuohki bisttii liekkus muitun guhká maŋŋelii go manaiga. Muhtin bohtosat sudno mátkkis lea báhcán midjiide oinnolaš muitun.

Tullik Ystehede-Eriksen og Bjørg Hansen sitter utendørs, iført klær fra forsvaret.

Lassin dasa go ráhkadii govvaálbuma iežaska mátkkis, de lei Bjørges vel liige prošeakta.

Astrid ja Fridtjof muitiba ain su čállinmašiinna spoahkkima skuvlastobus dan botta go mánát barge skuvlabargguid.

En person titter frem bak et enkelt trehus

«Ut på Viddene», masa son ieš sárggui govaid, almmuhuvvui 1948:s. Dat lea historjá dan birra movt soai Tullikain vásiheigga Kárášjohmátkki.

Bjørg čállá ahte mátki álggii muhtin eahkeda go Tullik lei dolkan márkanastimis ruoktot máhccan soalddáhiiguin geat buohkat rábmojedje ahte sii leat soađi vuoitán «akto iežan návccaiguin».

En hånd holder frem boken "Ut på viddene" av Bjørg Hansen

"Ipmil árpmit dán eallima", šuohkihii Tullik ja jáddadii iežas Players.

"Dál leat mii ráfibeaivvi rájes dušše hávskohallan, dánson, juhkan ja gomaid siste lihkkán, váibasat ja hurvasat.

Dál fertejetne juoidá eará hutkat. Mun in háliit šat ná eallit."

(Govat ja teaksta «Ut på Viddene» girjjis)

To kvinner sitter og røyker og ser misfornøyde ut

Bjørg ii lean álggos áibbas mielas diesa.

Ledje gal festten oalle ollu – dasa gal mieđihii, eandalii soalddáhiiguin.

Muhto nuorra nieiddain garnisonagávpogis, gos leat buotlágan militearasuorggit – maiddái áibmosuodjalus– sis han leat dihto geatnegasvuođat ruoktot máhccan soalddáhiid doalahit ruovttubáikkis, vai buohkat eai manaše Háršttaide?

To kvinner sitter og røyker og ser misfornøyde ut

Muhto lihkus – girjji dihte – šattai nu go Tullik háliidii, ja soai gárttaiga oahpaheaddjin Finnmárkkuveahki olis.

Bjørg Hansen med slipestein, Karasjok 1946

Duiskka soalddáhat billistedje eanas oasi Finnmárkku ássanguovlluin soađi loahpas, ja bajáshuksen ádjánii guhká.

Finnmárkkuveahkki organiserii ruhtaskeaŋkkaid ja bargofámuid.

Dan olis háliideigga dát nieiddat čájehit ahte sudnos lea návccat veahkehit, ja ahte soai gierdaba roasuid.

Et nedbrent hus i Finnmark, 1947

Kárášjogas eai lean fávdnát orrunsajit, ja skuvllas ii lean oktage gii ráhkada borramuš oahpaheddjiide. Muhto buot buoremus: Doppe eai lean soalddáhat.

Muhto eaba ožžon áibbas ráfi soalddáhiin, sihke buoret ja heajut bealis.

Karasjok, 1946

Vuosttaš oassi mátkkis lei guollefatnasa mielde man mearrasuodjalis lei háhkan, ja doppe govvii sudno muhtin løytnánta gean namma lei Kristian.

Bjørge muitalusa mielde lei son okta dan moaddásis geat ledje čilgosat eanas mátkki Romssas Billávutnii.

Bjørg Hansen og Tullik Ystehede-Eriksen på vei til Billefjord, 1946

Nieiddat leigga ožžon fatnasa áidna guovtteolbmolanja, gos lea seaŋga ja dasto vel fiellut guovtti kássa alde, gos oađđit sáhtii.

Muhto eaba soai bállen gal olus oađđit dien mátkkis.

To kvinner har lagt seg i en enkel lugar, men ser skremt ut

Dievddut skilahalle bohttaliid ja skoalkkuhedje daid oktii máistinmovttain, eai ge dohkkehan ahte oahpaheaddji guovttos, nugo gohčodedje sudno, dušše háliideigga guovttá máisttašit.

Vuosttaš iđida geahččaledje sii oažžut nieidda guoktá iežaset fárrui festet, háliideažžaba go, vai eaba:

Flere tomflasker på gulvet i lugaren

"Buorre iđit. Mus lea káffe dudnuide." Fanashoavda dat lei.

Bjørg ja Tullik rabaiga uvssa ja válddiiga vuostá, vaikko káffe orui oalle goiddas.

Munno čoddagat ledje goikásat dego bombolulluin skoađastuvvon bohccit Sahára sáttomeahcis, nu ahte moai jugisteimme eatnasa ovdal go fuomášeimme ahte dat lei aquavit.

Dat dovdui dego livčče dollarusonat bálkestuvvon duoid ovdalis namuhuvvon bohcciid sisa.

Lihkus čuzii dat olbmáid oamedovdui, ja sii adde sudnuide albma káfe ja jávkkihedje eret.

Dan rájes doalaheigga Bjørg ja Tullik iežaska Kristiana lahkosis loahppamátkki.

Flere tomflasker på gulvet i lugaren

Maŋemus oasi mátkkošteigga heastareagas, ain soalddáhiid vehkiin, muhto dán háve ii lean nu olu muosehisvuohta.

Skuvlabáiki lei juste nu vártnuhis báiki go leigga sávvan.

En soldat bak hest og slede, Finnmark 1946

Viesus lei boares hirsageahči skuvlalatnjan, ja ođđaset oassi orrunsadjin.

Doppe soai oruiga, basadeigga, ráhkadeigga biepmu, vuoiŋŋasteigga ja válddiiga vuostá gussiid. Njealje geardde njealji mehteris.

Skolebrakka på Baktemohkenjarga, 1946

Soai leigga háhkan kássaid biktasiidda ja biergasiidda, ja govaid heŋgen seinniide.

Latnjas lei muorraomman mainna liggiiga, muhto juohke dálveiđida lei ođđasis álgit, go vuovttat ledje bihcon ja čáhci gievnnis lei jikŋon.

Ja olggobealde gullojedje áŋgiris skuvlamánáid jienat.

Bergljot "Tullik" Ystehede-Eriksen og Bjørg Hansen med  to valper

Guovllus ii lean leamaš skuvla čieža jahkái, ja muhtin áŋgiris mánát bohte juo moadde diimmu ovdal go skuvla galggai álgit.

Muhto vaikko ledje ge áŋgirat, de fuomášedje fargga stuora hástalusa. Dan gal muitiba boares skuvlamánát bures.

En skoleklasse ved Baktemohkenjarga, 1946

– Mii eat ádden maid soai logaiga! Astrid reašká veahá.

Astrid Jonskareng ser på Fridtjof Berglund og ler litt

Mánát hálle sámegiela. Dan eaba dahkan Bjørg ja Tullik.

Muhto sudno vuohki hálddašit giellaváttisvuođaid lei nu buorre ahte Astrid ja Fritdjof danne ain muitiba sudno.

Bjørg álggii áibbas vuođus.

En gruppe barn i kofter og stjerneluer ser i kameraet

Mun loktejin girjji áibmui ja dadjen hiljit ja čielgasit: "B o k !" "Girji!" čurvejedje mánát.

(Teaksta ja govat girjjis «Ut på Viddene)»

En skoleklasse ved pultene, delt i gutter og jenter

"Girji?" geahččalin mun ge dadjat.

"Bok!" čurvejedje mánát millosit.

Nie mii oahpahalaimet sáni sáni maŋis, ja fargga máhtte mánát oalle ollu dárogiel sániid, ja moai Tullikain fas oahpaime moadde sámegiel sáni.

En skoleklasse ved pultene, delt i gutter og jenter

– Dat lei nu somá! Soai viegaiga birrat birra ja áđđestalaiga beatnagiid ja bussáid ja beaivelottiid, vai mii oahppat.

Oahpaheaddjit ja oahppit ráhkadedje alcceseaset oktasaš seaguhusgiela, mii ovdánii nu guhká go Bjørg ja Tullik leigga doppe.

Astrid Jonskareng ser ned i albumet og smiler

Sii cuigo diŋggaid, doaimmaid ja birrasiid, ja oahpaheaddjit oahpaheigga sániid mánáide ja mánát fas oahpaheddjiide.

Diet lei oalle erenoamáš, go ain sáhtii leat gielddus sámástit Norgga skuvllain.

En gruppe barn ved et bål,  Karasjok 1046

– Eai buot min oahpaheaddjit meannudan min ja min giela dieinna lágiin.

Astrid Jonskareng drikker kaffe og ser fremfor seg

Fridtjof muitala ahte son maŋŋel vásihii ahte oahpaheaddji časkkii su suorpmaid linjálain danne go lei sámástan skuvllas.

Fridtjof Berglund ser på Astrid Jonskareng ute på tunet

Muhto skuvlaálgin lei buorre áigi ja álgu sidjiide geaid vuosttaš oahpaheaddjin leigga Bjørg ja Tullik.

Ja oahpaheaddjit leigga maid juoidá ožžon mielde bearrašiin geat elle ja birgejedje Finnmárkkus man soahti lei goaridan.

Astrid og Fridtjof går langs en kjerrevei

Bjørg čálii reivve váhnemiiddasis vásáhusaidis birra.

En brannruin i Finnmark, 1946

Doppe gos ovddal ledje viesut, leat dál dušše čáhppes geađgejuolggit ja buollán fiellut mat geaigájit muohttaga vuolde.

(Girjjis «Ut på Viddene)»

Brannruin på Baktemohkenjarga, 1946

Moai orro dan áidna bráhkas mii dáppe lea. Buohkat earát orrot gođiin ja bávkaluvvon gealláriin maidda leat darfedáhkiid bidjan.

Muhto gullogo oktage váidaleame? Ii goassege. Buohkat geahččalit dušše buoremusa olahit váttis dilálašvuođas.

Riikka eará ássiin lea olu oahppat sápmelaččain. Moai vásihetne liekkusvuođa, bargomovtta ja giitevašvuođa juohke sajis.

Ehpet dárbbaš muinna ballat. Mus lea buorre dilli. Dát lea eallin.

Din Bjørg .

Brannruin på Baktemohkenjarga, 1946

Bjørg ja Tullik searvvaiga dasa ahte hutkat buoremus čovdosiid dilis mii lei. Ja dasa lassin leigga soai mielde lágideame duon dán feastta.

Samiske barn hopper i sekkeløp, Karasjok 17. mai 1946

Miessemánu 17. beaivvi 1946 doalai Bjørg sártni girkus ovdal go mánát vázziledje ráidun, ja iežas mielas oaččui buoremus bálkká man livččii sáhttán oažžut.

Folk samlet utenfor Karasjok kirke, 17. mai 1946

Skuvlamánát ledje hirbmat rámis dainna go sin oahpaheaddji lei doallan dan deaŧalaš sártni.

Sii vázze ráidun ja lávlo moadde diimmu, vaikko dat Bjørge mielas ii lean ge juste nu go ruovttus.

Barnetog i Karasjok, 17. mai 1946

Kárášjogas ledje dušše golbma ollesolbmo boahtán geahččat.

Moai Tullikain leimme nu beahtahallan ahte meastta čieruime, muhto mánát báite ja atne buot áššiid áibbas ortnegis.

Barnetog i Karasjok, 17. mai 1946

De čuorvvuimet mii hurra – geđggiide, visttiide, ja gusaide ja buot Norgga mánáide ja Gonagassii ja buot eanemus alcceseamet.

Barnetog i Karasjok, 17. mai 1946

Illu, rámisvuohta ja sáhkkiivuohta man Astrid vásihii skuvllas ovttas Fridtjofain ja eará mánáiguin, sáhttá dahkan ahte son jotkkii skuvlavázzima go lei 40 jahkásaš.

Dán háve oahpai son čállit iežas gillii.

   En liten jente og en liten gutt mellom andre barn på et klassebilde

Ja vaikko skuvlastohppu ii šat vuhtto, de lea goit okta oinnolaš muitu báhcán dan áiggis.

Fridtjof peker mot en tom plass pågården

Fridtjof lea láđus ohcalan dan maŋemus boares skuvlabeaŋkka mii lea báhcán dien áiggis.

En gammel, hvitmalt trebenk

– Jurddaš man ollu fearániid dat sáhtášii muitalit jus sáhtášii, dadjala son ja rihpasta čuoikka eret.

Fritdjof Berglund ser i kameraet med en mygg i pannen

– Buohkat geaiguin mun vázzen skuvlla, čađahedje skuvlaáiggi bures, lohká Astrid.

Astrid Jonskareng ser fremfor seg med albumet i hendene

– Mun jáhkán ahte dat maid Bjørg ja Tullik attiiga midjiide, lei buorre vuođđu birget eallimis maŋŋel.

En kjerrevei leder opp mot Fridtjof og Astrid, som sitter på skolebenken

– Dat lea oalle erenoamáš.

Albumet er åpent på en side med et bilde av Bjørg og Tullik foran skolestua

Bjørg ja Tullik barggaiga beannot jagi, dassá go earát bohte sudno sadjái.

Bjørg fárrii USA:i ja šattai doppe bearašolmmožin.

Tullik barggai oanehaš fanastelegrafistan, ovdal go náitalii soalddáhiin gii ii rábmon nu sakka, ja oaččui mánáid. Sii orro ásodagas Frogneris Oslos.

Bjørg og Tullik lener seg mot et gjerde foran skolestua, kledd i kofte

Ja doppe lea dát historjá liegga lanja birra galbma máilmmis fas ilbman čuovgga ovdii.

En hånd henter frem en rød bok fra et skap