PÅ NORSK:
(Muitaleaddji: Per Ludvig Boine)
De lei muhtomin muhtun leaska ja sus lei okta áidnabárdni, ja sudnos lei okta gussa.
De lei bárdni muhtun beaivvi geahččamin dan gusa meahcis. Go son lei doppe, de oaidná son ahte almmái boahtá su lusa dakkár ruittuin mii ieš vázzá, ja ruitu lea fárpalgeassi ruitu. De álgá dat almmái lonohallat dainna bártniin dan gusa dainna ruittuin, muhto bárdni celkkii:
“In mun lonut! Mu eadni ii suova lonuhit!”
Muhto dat almmái lonuhalai gitta dassážii go bárdni maŋemus de fertii lonuhit.
De vulggii bárdni dainna ruittuin ruoktot eatnis lusa ja go son bođii eatnis lusa, de suhtai eadni hirbmadit su ala go son lonuhii su gusa dainna nealgeruittuin. Muhto almmái lei gohččon dan bártni bassat ruittu juohke eahket ovdal go son nohkka. De celkkii bárdni eatnasis:
“Eadni, dat ruitu lea buorre ruitu!”
De basai son dan ruittu ovdal go soai nohkaiga ja bijai dan ruittu uksačihkii goahtái ja lohkki vel ala. Ja de soai nohkaiga.
Iđđedis go badjáneigga, de lei ruitu juo jávkán ja de álggii eadni hirbmosit cuvzat su go son lei dahkan sudno gusa haga. De manai gánda goađi ala ja fargga njuikugođii ja cuoigugođii bárdni:
“Eadni! Munno ruitu jo boahtá!”
Ja de bođii ruitu goahtái. Bárdni rabestii ruittu ja oinnii ahte dan siste ledje varas gusa- ja sávzabierggut dievvá!
De celkkii bárdni:
“Eadni, ii go leat dat buoret go gussa?”
Eadni ii jienádan maidege. Go eahkes šattai de basai bárdni ruittu ja bijai dan uksageahčái ja de nohkaiga fas.
Iđđedis go soai lihkaiga de lei ruitu jávkán vuohon. Bárdni manai fas goađi ala ja go son lei doppe, de cuoigugođii son fas:
“Eadni! De boahtá munno ruitu!”
Ja máid, go dat bođii, de lei ruitu dievvá silbaruđaiguin. De válddiiga daid ruđaid eret ruittu siste ja go eahket šattai, de basai bárdni fas ruittu ja bijai dan uksačihkii ja de ieža nohkaiga ohpihii.
Go fas iđit bođii de lei vuohon ruitu jávkán. Fas mani gánda goađi ala ja go son lei doppe cuoigugođii gánda:
“Eadni! Munno ruitu juo boahtá ja olmmoš velá čohkka siste!”
De bođii ruitu dainna olbmuin goahtái. Bárdni bahohallagođii hirbmosit dainna albmáin go son áigon baikit su ruittu sisa.
Muhto dat almmái rohkadalai ja fálai ollu ruđaid sutnje jus son guođášii sutnje heakka. Ja de son attii sutnje ollu ruđaid go son beasai heggii ja bárdni rikkui hirbmosit.
Vuosttaš geardde lei ruitu mannan hánes gonagasa bálvaleaddjit lusa, guđet ledje meahcis omiid geahččamin. Go bálvaleaddjit oidne dan ruittu boahtimin de árvaledje ahte sii njuvvet šibihiid ja vuššet valjis, vai sii besset oktiige borrat gallás. De njuvve sii ja čuhppe ruittu dievva ja manne muoraid viežžat, muhto ruitu vázzilii dan botta ruoktot. De báhce sii dasa.
Nuppe geardde lei ruitu mannan dan hánes gonagasa gárdimii ja go dat hánes gonagas oinnii dakkár amas ruittu mii ieš vázzá, de válddii son dan ruittu ja bijai máŋga lohka duohkai ja devddii ruđaiguin. Muhto dat ruitu, go idja lei šaddan, manai ruoktot.
Goalmmát geardde lei ruitu mannan fas dan hánes gonagasa lusa. Go dal gonagas oinnii dan ruittu, de celkkii son:
“Du sisa mun gal vel baikkán!”
Ja de áiggui baikit, muhto de čarvi ruitu bađa gitta ja vázzilii gonagasain bártni lusa báikái (ruoktot).