PÅ NORSK:
(Muitaleaddji: Per L. Boine)
Dolin siiddastalle sámit dáppe Idjajávrri birrasis. De leigga muhtomin guokte vieljaža, geat árvaleigga, movt soai galgaba fidnet alcceseaskka rikkisvuođa.
De álggiiga soai bálván muhtun jábálaš gávpeolbmái. Boarrásit vielja válddii bálkán varračoavjji ja nuorat fas ruđaid.
Boarrásit bárdni válddii dan varračoavjji ja vulggii johtit vuovdin dihte dan. Go son lei johtán muhtun áiggi, de gávnnai son gieddegašgálggu.
“Gosa don leat vuolgán?” jearai gieddegeašgálgu.
“Mon lean vuolgán dán varračoavjji vuovdit, maid mon lean diinen”, vástidii gánda, “muhto in mon dieđe, gos mon galggan oažžut buori hatti. It go don, áhkožan, dieđe dan?" jearai gánda.
“Dan mon in dieđe”, dajai gieddegeašgálgu, “muhto mon gohčun du, ahte don galggat mannat nuorttas, de don gávnnat mu oappá, guhte lea boarrásit go mon, ja son diehtá dan buorebut go mon!”
De vulggii son ain johtit. Go son lei johtán muhtun áiggi, de gávnnai son fas gieddegeašgálggu. De jearai son ge ahte:
”Gosa gánda johtá?"
“Mon vulgen dán varračoavjji vuovdit, maid mon lean diinen," vástidii gánda. “Muhto it go don dieđe dan, gos mon galggan oažžut buoremus hatti?"
Gieddegeašgálgu vástidii:
“Dan mon in dieđe; muhto mana ain guhkibui ovddos, nuorttas-guvlui, de gávnnat mu oappá, guhte lea boarráseamos mis, ja son gal diehtá muitalit dutnje aiddo gos don oaččut buoremus hatti, ja movt don galggat gávpašit!"
“Giitos-eatnat dan máinnasteami ovddas”, dajai gánda, “ja báze dal dearvan, ráhkis áhkožan."
Ja de vulggii ain johtit.
Go son lei johtán muhtun áiggi, de gávnnai son ohpit (fas) gieddegeašgálggu, guhte jearai sus dan ahte:
“Gosa gánda johtá?"
Ja son sártnui sutnje dan ahte maid son áiggui bargat, ja go son lei geargan muitaleamis, de jearai gánda:
“Gos don dieđát buoremus hatti?"
“Don galggat mannat nuorttasguvlui, doppe lea bahágasa báiki; doppe don oaččut buori hatti, jos máhtát gávppašit!” vástidii gieddegeašgálgu.
“Movt mon galggan doppe rassat?" jearai fas gánda.
Gieddegeašgálgu vástidii:
“Go don boađát dohko ja vuolggát sisa de leat golbma váralaš báikki. Ovddemus go don boađát uvssas ovdii galggat don gižaldagaid vuoidat, dan dihte vai uksa ieš jo leahkkasa rabasin dutnje. Go don manat sisa, de don oainnát luniid šielmmá vuolde, čohkke daid dego oađđadagaid ja bija suohppala dan ala! Go don manat ain sisa, de leat sus njeallje hortti uksaguoras, daid galggat don ieš geasage gusavuoja gáhkkobihta addit, ja de mana sisa bahágasa lusa! Muhto go son fállá dutnje ruđaid, de ale váldde daid! Dasgo dat galget šaddat duorran-návle-rovven ja ruostaspiikar-lahkkin. Váldde dan golbma šelges geađggi, mat su lasa vuolde leat, ja don galggat doalvut daid geđggiid muhtun beaivvebeal’-vieltái ja fierralahte daid dakko vulos, ja man guhkás dat orostedjet, de don galggat nohkkat daid geđggiid báldii.”
De vulggii bárdni johtit, dohko dan guvlui gosa gieddegeašáhkku lei rávven. De bođii son bahágasa gárdimii. Go son bođii uvssa duohkái, de vuoiddai gižaldagaid dornos, ja de uksa leahkkasii rabas.
De manai son vuosttaš uvssa čađa sisa ja oinnii son luniid šielmmá vuolde. De čohkkii son daid dego oađđinsadjin ja vellehii suohpala daid ala. De giittii suohpal gándda dan buorrevuođa ovddas.
De vulggii son ain sisa ja oinnii dan njeallje hortti goarjadeamen, son válddii gáhku skáhpus ja dojii dan njealji sadjái ja bijai vel gusavuoja ala ja attii daid horttiide, ja sii maiddái giite su dan ovddas.
De vulggii son ain sisa, ja baháfas leai čohkkame beavdegeažis.
“Buore beaivvi dálu-isidii", dajai gánda.
“Beaive-beaivi”, vástidii bahágas.
“It go don oastte mus dan varračoavjji?” jearai gánda.
“Oastán gal”, vástidii bahágas.
“Ollugo don dáhtut ruđaid dan ovddas?
“In mun dáhto ruđaid”, dajai gánda.
“Na, máid don dalle dáhtut?” jearai bahágas.
“Mon dáhtun dan golbma geađggi, mat duo oidnojit."
“Maid don daiguin barggat (áiggut)? jearai bahágas."
“Mii dutnje das?” vástidii gánda ja dajai vel ahte: “Ieš dieđát, go jo it oastte, de dalle mon válddán ruoktut.”
“Na, oastán gal”, dajai bahágas.
De válddii gánda daid geđggiid ja vulggii olggos. Go son bođii horttiid buohta, de gohččui bahágas ahte:
“Horttiidan, gaikkodehket!”
Horttit vástidedje ahte:
“Eat mii ráske su gáikkodit, dasgo gánda lea addán midjiide geasage gusavuoi’-gáhku.”
Go son bođii suohppal buohta, de dajai bahágas:
“Suohpalan, časke!”
De vástidii suohpal:
“In mon ráske časkit, dasgo gánda lea ráhkadan munnje šiega oađđinsaji.”
Go gánda bođii uksabohká lusa, de dajai bahágas:
“Dornum, deavččas!”
Dornu vástidii ahte:
“Dan in mon daga, dasgo gánda lea mu vuoidan.”
De manai gánda olggos ja vulggii ain johtit ja bođii muhtun beaivvi bealle-vieltái ja fierralahtii daid geđggiid vulos ja viegai daid geđggiid maŋis, dássážii go dat orustedje. De nohkai son daid báldii.
Go son morihii, de oinnii son das suoidneláđu, návet oktan muorravisttiin ja stuorra hearvás gárdin. De manai son dan gárdin sisa ja biiggát ledje jo ráhkadan borramušaid sutnje gárvvisin, dassážii go son sisa boahtá.
Go su viellja gulai, ahte movt su vielja lei riggon, de osttii son alcces guokte varračoavjji ja vulggii daiguin bahágasa lusa gávpái. De bođii son ge gieddegeašgálggu rádjái.
“Gosa don leat vuolgát?” jearai gieddegeaš-gálgu.
“Mii dutnje das?” vástidii gánda ja manai ain mátkkis.
“Mana dearvan!” čuorvvui gieddegeaš-gálgu.
Son bođii nuppi gieddegeaš-gálggu rádjai. De jearai son sus ge ahte:
“Gosa don leat vuolgán?”
“Doala njálmmát!” vástidii gánda ja manai ain mátkásis.
De bođii son goalmmát gieddegeaš-gálggu rádjai.
“Gosa leat vuolgán?”
Son čievččastii su bahtii ja dajai ahte:
“Dá lea dutnje jearranbálká.”
Ja vulggii ain johtit.
“Mana dearvan!” čuorvvui gieddegeaš-gálgu, “ja boađe fas dearvan, muhto gal don oainnát, ahte movt dutnje geavvá.”
Gánda ii viššan oba gullatge, muhto manai ain mátkkis. De bođii son bahágasa gárdin uvssa duohkái; son ristii (šluvggii ja gaikkui) uvssa, ja ille son oaččui dan rabas.
De manai son dan latnjii, gos bahágas lei. De vuvddii son dan guokte varračoavjji ja válddii ruđaid nu ollo go ieš goastadii guoddit. Go son vulggii olggos, de dajai bahágas ahte:
“Suohpalan, časkke!”
De fađustii suohpal gándda nu sakka, ahte son manai galmmas.
De ealáskii gánda ja vulggii ain johtit. Go son vulggii horttiid meattá, de dajai bahágas:
“Horttiidan, gaikkodasttet!”
De njuikejedje horttit ja gaikodedje su olgguldas-biktasiid duššin.
Go son bođii uksabohká buohta, de dajai bahágas:
“Dornum, deavččas!”
De deavččastii Dornum su nu sakka, ahte aitto dal de beasai olggos.
Go son bođii vieljas lusa, de jearai su viellja ahte:
“Movt de geavai?”
“Geavai áibbas funet,” vástidii son, ja son muitalii buot, mii dáhpáhuvvan lei.
“It go don jearran gieddegeašgálgguin ráđi?”
“In mon viššan (gillen).”
“Go jo it viššan, de oainnát dál, movt geavai,” dajai su viellja, ja son jearai sus ahte:
“Maid don váldet bahágasas?”
“Mon válden ruđaid”, vástidii su viellja.
“Manne don ruđaid váldet?”
“Gal mon jurddasin ahte ruđaiguin oaččun buot, máid dáhtun.”
“Dat lea galle duohta, muhto geahča, makkár ruđaid don leat ožžon.”
De čovddii son seahkas rabas ja leikii daid guolbái, muhto dat ledje dušše ruostaspiikkár-lahkit ja oamme duorrannávle-rovit.
“Geahča dal duo!” dajai su viellja, “ahte movt dál geavai, go don it viššan (gillen) háladit gieddegeaš-gálguiguin. Das go jos in mon ge livččii háladan singuin, de livččii munnje ge geavvan nugo dutnje ge.”
“Dat vejolašvuohta ii šat máhca,” vástidii son, “inge mon áiggo šat vuolgit dohko, jos vel guhkáge ealášin.”
Ja dat lei maiddái duohta.